Murdes vaikust ja muud
Minu meelest tuleb lennukis ajaviiteks lugeda või kirjutada. Kuna pole eriti lennanud, pole olnud mahti ka blogida. Hoidke nüüd piibud-prillid, lennukil on hoog sees.
Eeter on olnud pikalt vaikne ja ekraan pime. Libisedes sujuvalt aastasse 2021 alustan päevakohasest eelmise aasta kokkuvõttele pikalt aeg ei raiskamata. Lennaku see 2020 ajaloo prügikasti või siis asetugu arhiivis kuldsete tähtedega kesksele kohale -kuidas kellelegi. Mõned meist sooviks 2020 aastat mitte meenutada või kasutada tagantjärele ctrl-alt-del nuppu. Küllap leidub ka neid, kes unistavad võimalusest tõmmata 2021 aastal taas sisse täiskäik, mis pea aasta pole juba rakendust saanud. Napilt leidub sportlasi, kes tegid ülipika võistlushooaja või purustasid rekordid ja täitsid seatud eesmärgid. Pigem arvan, et sportlastele oli 2020 aeg eneses selgusele jõudmiseks. Minu meelest oli 2020 aasta, mis kinnis
tas armastust valitud ala vastu või paljastas halastamatult ammu sisimas pakitsenud põlguse spordi vastu… Pikki kuid ei olnud hasarti, mida tekitavad võistlused, ent tunnid ja kilomeetrid ootasid treeningplaanis täitmist.
Minu õnn on, et mulle meeldib treenida. Jah, lihtsalt meeldibki rattaga sõita, nii lihtne ongi. Kujutan ette, et kirjutasin omal ajal, kui laste seas ringlesid küsimuste-vastuste kaustikud (kuhu tuli märkida lemmikartistid, parimad sõbrad (julgemad märkisid ka silmarõõmud) ja meelepärased tegevused) enda lemmikharrastuseks rattaga sõitmise ega muudaks toonast vastust tänagi.
Keerulised ajad seadsid mind kevadel valiku ette, minna või jääda? Kas jätta ennast saatuse hooleks ja EF Educationi võimaliku pakkumise ootuses pokkerimängijana nendega lõpuni minna? Kas ma olen tõesti erakordselt lojaalne ja riskialdis, olen ma tõesti nii mugav või hoopis arg inimene, kes muutust kardab? Kindel on, et ma ei ole mängur. Mulle meeldib, kui ma tean, et minuga arvestatakse ja pooltel on ühine visioon. Mulle meeldib järjepidevus, tahe, drive, mis inimesi ja organisatsioone veab. Matthew White ei ole kindlasti mees, kes kergelt alla annab. White`i saatis mulle vist viimase kolme aasta jooksul iga suvi sõnumi, et kuidas lepinguga, kas kehtib, või oleksid huvitatud ühinema Greenedge`i pundiga? Ühel või teisel põhjusel jäi üleminek alati viisakalt pooleli, kuid kerge ootus õhku.
2020 rivistusid kõik tähed ja isegi jupiter oli veevalajas ning otsustasin omalt poolt uue seikluse kasuks. Sõitku nad või Scottiga. Haamer on haamer – punane või sinine, peaasi, et paugu paneb. Kogu lugupidamise juures pean siiski märkima, et Scott ei ole kaugeltki halb ratas ja noore poisina oli mul suur abi Hawaii Expressi toetusest. Tänud teile, kolleegid, jään teile selle eest alatiseks võlgu.
Fast forward möödunud aasta 29. detsembrisse. Olin tegemas õhtust jooksuringi värskelt sadanud lörtsiga kaetud kergliiklusteel, kui üks samm tundus käest minevat, teisel sammul sähvis põlves juba välk ja kolmandal korral sama jalga toetades peatusin momentaalselt, sest oleks nagu nähtamatu seinaga põrkunud. Midagi imelikku oli juhtunud, põlve senine luuline ehitus oleks justkui hetkega asendunud väriseva tarretisega. Käega katsudes tundus, et midagi naha all liikus. “Side, kindlasti mingi ristatside ja raudselt 6 kuud puhkust, johhaidii” käis peast läbi. Loivasin koju ja häirisin telefoni teel koheselt Dr Mihkel Mardna kodurahu. Õnneks andis põlv liikuma ja järgmisel päeval läksin omal (ühel) jalal Tallinnasse magnetuurigule. Selgus, et sidemed on tip-top ja probleemi põhjus peitus kedrest omavoliliselt irdunud kõhretükis. Tükk tuli eemaldada. 31.12 sain laksu (kuidas muudmoodi fentanüüli manustamist nimetada) anesteesiat ja tund aega pusimist ning tubli jupp 33-aastaset kõhrest leidis ennast vabadusest. Aitäh teenimast, kallis kollane luu aga minust jääd sa siia haiglasse. Vanem tütar Johanna tundis kodus muidugi muret, et miks ma selle vaese luu topsiga haiglasse jätsin, kuna ta oleks nii hirmasti seda näha tahtnud.
Anemnees näpus, rääkisin tiimile mind tabanud jamast ja ootamatult tarretiseks muutunud põlvest. Prognoos ei ole siiski väga hull, lubatakse ,et saan ennast korda ja järelejäänud aastad tippspordis ei tohiks küsimärgi all olla. Võtan ikka kenasti võidusõitja litsentsi ka 2021 hooajaks ja suured tänusõnad selleks vajaliku koormustesti organiseerimise meie kõigi hea Dr Muza Lepik. Muza poolt vaadatuna on kahju, et laboris vändatud numbrid ei ole mul kunagi midagi erilist olnud aga õnneks toimuvad võidusõidud seni veel välioludes. Samuti kinnitasid viimased nädalad, et parim teraapia põlvehaigele on rattasõit – jackpot ütleks. Lihtsalt ei tohi kohe üle tõmmata ja vatid-tunnid tuleb mõistlikud hoida. Seega esimene laager jäi juba vahele, aga pole midagi, kuna hooaja esimeste võidusõitude toimumine on löögi all covidi-kriisi mõjul. Ehk on seegi kord nii, et kes hiljem naerab, naerab paremini või veel parem, väntab kõvemini.
Hetkel olen teel Gironasse ja plaanin seal uuel nädalal esimest korda päriselt õues ratta selga asuda. Operatsioonijärgsed treeningud viisin läbi vaid pukil treenides. Nukid teile, eestlased, keda ma Zwiftis juba kohtasin!
